Kommenteeri

Minu hommikurituaal

Oma esimese tassi teed joon ma hommikul vaikuses.

Mulle on hakanud meeldima juua seda seistes ja aknast välja, kaugusesse vaadates. Vaatan üle majade katuste ja puude latvade, vaatan sinna, kus ma tegelikult midagi ei näe, sinna kus ei ole midagi peale taeva. Ma elan küll kesklinnas, aga mitte nii kesklinnas, et oleksin kesklinna melu sees, elan Tartu südalinna piiril, 700 m Raekoja platsini. Näen Toomemäe puude latvu, Tasku torni, Vanemuise teatrit ja Katoliku kiriku torni tippu, mis asub Tähtvere mäe otsas. Liiklust ümberringi ei ole, on vaikus, ja igal hommikul näen eemal kaseladvas istuvat ning ümbrust patrullivat varest.

Ma joon hommikuti head, puhta maitsega, puhast rohelist teed, mida ma Hiinast tellin. Kuigi ma vaatan kaugusesse, siis tunnetan ma esimeste lonksudega tee maitset, see on puhas ja selge ja teeb meeled erksaks ja kirkaks. Ma vaatan kaugusesse, aga olen olevikus ja tunnetan ennast selle maailma osana. Naudin hommikust hetke, vaikuse ja üksi olemise hetke, kui teised magavad. Täna hommikul on väljas külm, puudel on härmatis ja ümbrus on väga, väga vaikne. Kell on 10 ja on pühapäev ning inimesed ei ole veel ärganud, ma tunnetan kuidas linn magab. Mulle meeldivad need hommikused vaikuse hetked, kui linn pole veel ärganud. Eriti mõnusad on pühapäevad ja pühade hommikud, jaanipäeva hommik, jõulu esimene püha, esimene jaanuar. Hommikud, kui inimesed on linnast välja läinud või kui eelmisel õhtul on olnud peod, siis on hommikuti linn energeetiliselt vaba. Vares tuli täna hiljem ja taamal korstna otsa on kogunenud mõned tuvid. Selle puu otsas, seal kõrgusel kus vares käib, ei ole mitte kunagi ühtegi teist varest. Kõik teised linnud on alati madalamal. Tema on kohalik kuningas ja hoiab piirkonnal silma peal. Sügisel nägin teda seal mõned päevad koos kaaslasega miilutsemas. Nüüd on kuningas jälle üksinda. Tänaval ei ole ühtegi inimest. Sellel ajal, kui ma teed joon, ei pane ma käima ei televiisorit, raadiot ega kuula muusikat. Olen oma mõtetega, kuulan oma mõtteid.

Joon hommikuti kaks kuni kolm tassi teed. Mul on tee tegemiseks ehedast Hiina portselanist kann ja joomiseks väikesed õhukesest Hiina portselanist tassid. Selle komplekti kinkis mulle üks sõber ja alati kui ma joon neist teed, meenub mulle tema ning ma naeratan ja olen tänulik selle ilusa kingi eest.  Kui meeled on erksad, süüvin ma endasse. Mõtlen läbi päeva, kuidas see kulgeb ja mõtlen läbi lähituleviku. Alles seejärjel kulgen ma oma igapäevategevustega edasi.

Juba poole tunni pärast on tänavatel inimesed, sõidavad autod, lähedal olevate majade katuste kortsendest tuleb suitsu ja vares on jalga lasknud, olukord on kontrollitud ning on temagi asunud oma igapäevatoimetuste juurde.

Lisa kommentaar

Email again: